Jätkuks eelmisele postitusele sellest, kuhu kaovad vanad fotod ning millised on mõned nende meieni jõudmise teed, üks konkreetne näide. Minu teadliku elu aastatest pole ükski veedetud sellise hirmu taustal nagu seda võisid tunda meie vanemad ja vanavanemad. Hirmu ees saada küüditatud, vangistatud või lausa tapetud oma mineviku, mõne lähedase mineviku või lihtsalt valede fotode pärast perealbumis.

On huvitav, et kuigi minu ema pere elas pidevas hirmus ema vanaisa mineviku pärast piirivalvurina, ei peljanud vanaema alles hoida fotosid oma mundris abikaasast. Usun, et need fotod oleksid olnud mingil ajal piisav põhjust repressioonideks. Ma ei oska seda vastuolu tänaseni kuidagi seletada.

Igasuguse kindlustunde puudumine pani inimesi teisele maailmasõjale järgnevatel kümnenditel sageli varjama kõike. Kui just ei otsustatud hävitamise kasuks, olid peidukohad hoolikalt valitud. Ja kuigi mõned peidukohad varjavad oma saladust tänase päevani, on teised oma sisu tänu õnnelikule juhusele avaldanud. Just nagu see kimp fotosid, mis oli peidetud Abaja külas oleva endise Udeva Ühispanga hoone teisele korrusele tapeedi vahele!

Enamikel leitud fotodel on keegi Oskar Timmer või Talvest, mõlemad nimed esinevad fotode taga, ning tema pere!? On teada niipalju, et alloleval fotol olev proua elas tõepoolest Abajal aga mehe kohta hetkel igasugused mälestused puuduvad, on ainult tekstid fotode tagakülgedel. Tundub, et varjati mitte ainult mehe vaid ka naise minevikku, mida võiksid kinnitada kaks vabariigiaegset fotot naiskodukaitsest. Kõik seina vahele peidetud fotod leiad siit.

Seda enam olin üllatunud kui täna (22.04.2018) Tallinnas Kogujate kokkutulekul suvalist fotopakki sirvides sealt Oskari foto leidsin. Küllap oli see kingitud mõnele heale sõbrale, kellelgi, kes seda tapeedi vahele ei peitnud vaid fotokarbis hoidis.


Algselt on lugu avaldatud Nahkanuia ajaveebis.