Logi sisse
ja salvesta oma lemmikud

Vali asukoht piltide sirvimiseks
Pilte: 3513

Pärnumaa Saaremaa Läänemaa Harjumaa Järvamaa Virumaa Viljandimaa Tartumaa Võrumaa
Kuhu kaovad vanad fotod, perekonna pildialbumid ja mälestused? Vastuseid on erinevaid, panen selle postitusega üles mõned kuuldud versioonid ning täiendan tagantjärgi. Õnneks on nii kurva kui õnneliku lõpuga lugusid, millele ootan lisa lugejatelt. Kirjutage, kus on teie perekonna fotoreliikviad, kuidas need on õnnestunud säilitada või vastupidi.

kuhukaovad
Prügikast on kindlasti kõige traagilisem kõigist neist võimalikest kohtadest, kuhu vanad fotoalbumid võivad sattuda ja kuhu jäädavalt kaduda. Kõige traagilisem seetõttu, et peegeldab hoolimatust oma juurte ja esivanemate vastu. Aga sinna neid albumeid rändab nagu tõendab ka minu tädi poolt Koerust prügikastist leitud Udeva koolielu kajastav fotoalbum.

Palju fotosid satub vanavara kogujate kätte seetõttu, et nende omanikel, reeglina vanadel inimestel, ei ole neid kellelegi pärandada. Olen kohanud kaht tüüpi “lootusetust“. Esimene neist on seotud füüsilise üksijäämisega ning järglaste puudumisega. Sellisel juhul on mõistetav, miks fotod, sageli väikese raha eest, kellelegi huvitatule, kellelegi kes hoolib, ära antakse. Halvemal juhul on majas nooremad põlved, kes oma päritolust ei huvitu.

Sageli jäävad vanemate fotoalbumid laste käes lihtsalt seisma ning mattuvad sõnasõnalise või piltliku tolmukihi alla, teisisõnu nende olemasolu unustatakse täielikult. Olen “leidnud” ema jäetud fotoalbumid teleri riiulilt, kus nad võisid seista peremehe silme all aasta(kümne)id, avamata ja puutumata. Palju unustatud fotosid on päästetud hilisemate tulijate või sugulaste poolt hüljatud või peremeheta jäänud hoonete põrandatelt, kuhu need vandaalide poolt on loobitud. Selline on näiteks Metsanurga küla Liivakünka talu fotode lugu. Kindlasti üks tähelepanuväärsemaid selliste lugude seas on Martin Öömanni (!?) klaasnegatiivide kogu, mis suudeti osaliselt kokku korjata hoone pööningult, kus need virnades ja osaliselt purustatutena lebasid.

Kui eelmistel juhtudel ei pruugi fotod lõpuni kaduma minna ning leiavad uue elu kellegi teise kollektsioonis, hävitab tuli vanad fotod ja albumid lõplikult. Kord kohtusin prouaga, kes enda sõnul põletas osa oma perekonna fotosid ruumipuudusel (!), kolides väiksemale elamispinnale.

Tuli ja hirm võivad koos moodustada hoopis võimsama kombinatsiooni! Kui Vardja veskitalu pere küüditati, jäeti oma albumid naabriperesse hoiule. Kuid see pere oli ise küüditamishirmust sedavõrd halvatud, et albumid lihtsalt põletati. Kadusid kümned kvaliteetsed, siinset külaelu ning Vardja veski lugu, kajastavad fotod.

Kuid alati ei tähendanud hirm fotode kohest hävitamist. Minuni jõudis paarkümmend fotot, mis leiti alles 2012 suvel remondi käigus Abaja külas vanast Udeva Ühispanga majast tapeedi vahelt. Küllap oli fotol olev sõjaväemundris mees see kild minevikust mida varjata sooviti.

Ilmselt läksid küüditamise tõttu kaduma tuhanded fotod, mis jäid kodudesse uutele elanikele vaadata ja hävitada. Kuid on ka teistsuguseid näiteid. Kui Puhmu külast küüditatud August ja Selma Grauberg Siberist naasid, mindi ja küsiti oma kodutalu uutelt elanikelt fotoalbumid tagasi. Õnneks olid need alles ja osa neis olnud piltidest vaatamiseks üleval ka vanadpildid.net vahendusel.

Veelgi huvitavam on Ülo Aas’a lugu, kelle vanemad küüditati Tudre külast. Südikas poiss võttis perekonna fotod kaasa ning hoolitses nende eest terve Siberis oldud aja. Kõik fotod jõudsid Eestisse tagasi ning neil on jäädvustatud mahukas osa toonase Väinjärve valla vanema Aleksander Aas’a elusündmusi.

Teinekord on hoopis vastupidi, säilinud on suur hulk fotoalbumeid aga nende päritolu pole teada nagu ka inimesed-kohad fotodel. Õnneks on vanad fotod nagu puzzle, mis sobitudes kokku või võrdluses teiste samal ajal tehtud fotodega, siiski ilmutavad neile jäädvustatut.

Milline on Sinu pere fotoalbumi lugu?
Mare Kuus
Olen suguvõsa uurinud umbes 15 aastat. Arhiivi ja geni abil olen leidnud oma eellased. Ja õnneks oli veel kellelt küsida. Minu käes on palju vanu pilte, kuigi kõiki Ei tunne hoian neid alles. Viimane elus olev 96 aastane tädi Austraaliast saatis oma fotoalbumi mulle sest tal Ei ole järeltulijai d. Loodan et lapsed ja lapselapsed hoiavad seda varandust edasi.
Pille
Album oli onu käes hoiul, kuid kahjuks ei teadnud keegi, kes nendel piltidel on, ainult seda, et need on sugulased. Sain albumi endale ja tänu Filmi ja fotoarhiivi töötajatele ja veel mõnele heale abilisele koorus välja põnev perelugu ja ka sugulased, kellest meil aimugi polnud. Vanim foto albumis on 1898. Kahjuks on ka siiani palju fotosid mida pole õnnestunu d tuvastada.
Riina Salu
Vanad pildid hoolega albumitesse sätitud ja mõned ka samuti siin näha olnud.apcc
Krista Talviste
Õnneks on minu peres vanadesse piltidesse suhtutud austusega ja tänu sellele neid ka siin lehel näha olnud.

1000 tähemärkki veel


kodulehe, e-poe tegemine
X