Logi sisse
ja salvesta oma lemmikud

Vali asukoht piltide sirvimiseks
Pilte: 3589

Pärnumaa Saaremaa Läänemaa Harjumaa Järvamaa Virumaa Viljandimaa Tartumaa Võrumaa

Selles postituses tahaks välja tuua mõned head põhjused (foto)postkaartide kogumiseks kuid enne seda tuleb teha selgeks terminid. Nimelt kasutatakse eesti keeles segamini termineid postkaart ja fotopostkaart. Vikipeedia sõnul on "postkaart nelinurkne paksema paberi või papi tükk, mis on mõeldud postiga saatmiseks ilma ümbrikuta. Postkaardi ühel poolel on tavaliselt pilt. Teisele küljele kirjutatakse sõnum, saaja ja saatja aadressid ning kleebitakse postmark." Et postkaart ja fotopostkaart aeg ajalt kohad vahetavad või on kasutusel sünonüümidena, on kindlasti seotud asjaoluga, et osa postkaarte pole midagi muud kui trükitud fotod ning fotod, mis on ilmutatud aadressijoontega fotopaberile, pole midagi muud kui fotopostkaardid. Kuna pole haruldased juhud, kus tervitustekst või sõnum on kirjutatud tavalise foto puhtale tagaküljele, ongi kõnekeeles teinekord tegemist ühe suure segapudruga.

Selguse huvides öeldud, et edasi tuleb juttu nii postkaartidest kui fotopostkaartidest, mida teinekord nimetatakse ühisnimetajaga kaardid.

AJALUGU

Kuigi inimkonna eliit alustas tervituskaartide saatmisega juba 17. sajandil, muutusid postkaardid igapäevaseks alles 1870-ndatel kui tööstusrevolutsiooni tulemusel vähenesid trükikulud ja leiutati tempel. Päris esimestel kaartidel polnud tagaküljel ruumi muuks kui aadressiks, mistõttu lisati isiklik tekst postkaardi esiküljele, pildi juurde. Postkaartide kuldajastu sai alguse 20. sajandil kui tagakülg muutus kaheosaliseks: eraldi aadressi- ja tekstiosaga. Postkaartide tootmine ja saatmine muutus massiliseks.


Fotograafia sai oma algsel kujul hoo sisse 19. sajandi keskpaigas, olles esialgu tegijaile keerukas ja tellijaile kallis. Kuid tehnika arenes kiiresti ja 20. sajandi 20-ndad ja 30-ndad olid kahtlemata fotograafide jaoks kuldaastad. Pildistati palju ja kõike. Et sarnaselt postkaartidele ilmutati fotod aadressijoontega paberile, kasutati fotosid palju postiga saatmiseks. Nii sai lisaks olulisele infole edastada teavet saatja, tema pereliikmete või armsa koha kohta.

Vana fotopostkaart

MIKS KOGUDA (FOTO)POSTKAARTE?

Kindlasti on postkaartide kogumise üheks peapõhjuseks nostalgia: kaartidel kujutatu, nendega kaasas käivad lood tekitavad kogujates seoseid isiklike mälestustega. Teised jällegi koguvad postkaarte teema järgi: olgu selleks siis kindel ajaperiood, piirkond, tegevus, ajalooline koht või sündmus. Võrdle näiteks tänast Tallinna fotopostkaardiga 20. sajandi algusest ja võid üllatuda, kui palju on muutunud! Nii ajaloo- kui koduloouurijad püüavad vanu fotosid ja postkaarte uurides välja selgitada neid huvitavas asukohas elanud inimeste eluviisi, väljanägemise, arhitektuurilised iseärasused ja palju muud. Kõigele lisaks võib vanade (foto)postkaartide kogu olla väärt kopsaka rahasumma. Kuigi leidub isegi kogujaid, kelle sõnul on vanad kaardid investeering ning pensionisammas, tasub sellega olla ettevaatlik. Kasvõi seetõttu, et kaarte ükshaaval ostes ja kogu müües lähtutakse erinevatest ajenditest.

MIDA KOGUDA?

Kui mõte koguda (foto)postkaarte tundub huvitavana, tasub alustades lähtuda isiklikest eelistustest või huvist: kindel ajastu, näiteks vanad postkaardid sajandivahetusest, kindla fotograafi tööd, huvipakkuv tegevus, motiiv, arhitektuur, asulavaated, ajaloolised sündmused või siis kaardid-fotod, millele on kirjutatud mingi isiklik lugu. Loetelu on lõputu. Levinumad kogumisteemad on kindlasti kirikud, mõisad, koolid, raudtee, laevandus, militaar, asulavaated, mälestussambad, etnograafia tegevuste kaupa, postkaardiseeriad jpm. Neid kõiki saab omakorda jaotada ja/või siduda. Kui kord teema on paigas, hobi osas kindlus ja valmisolek investeerida olemas, saab edasi liikuda väärtuslikumate kaartide juurde.

(FOTO)POSTKAARTIDE HIND JA VÄÄRTUS

Vanad (foto)postkaardid on kaup nagu kõik muu. Hinnakirja pole, hind kujuneb pakkumise-nõudluse käigus, mis võib muutuda hetkega. Kallimad (foto)postkaardid maksavad sadu, isegi tuhendeid eurosid. Väidetavalt kõige kallim postkaart, mis kunagi on müüdud, maksis $45 370,70 ning selle saatis kirjanik Theodore Hook ei kellelegi muule kui iseendale aastal 1840. Samas kurikuulsa 19. sajandi USA lindprii ning püstolikangelase Billy the Kid (1879–80) fotoportree hinnaks kujunes oksjonil $2,300,000! See aga ei tähenda, et vanus on ainus (foto)postkaardi hinda määrav kriteerium. Lisaks vanusele mõjutavad kaardi hinda selle saadavus, sellel kujutatu, seotud isikud ja kindlasti seisukord. Kogujana tasub arvestada sedagi, et fotopostkaardiga kaasnev sentimentaalsus ei ole ühessegi valuutasse objektiivsetel alustel ümber arvutatav ning selle eest maksmine on ebaotstarbekas.

fotode hind

TEE ÄRA KODUTÖÖ

Sageli saab (foto)postkaardi välimuse järgi määrata selle ajastu. Väga vanad (foto)postkaardid võib ära tunda üheosalise, täisulatuses aadressiväljaga tagaküljel. Heaks ajaliseks orientiiriks on alati fotograafi nimi. Uuri sind huvitava valdkonnaga seotud kirjandust ja andmebaase, registreeri ennast vastavate sotsiaalmeedia gruppide liikmeks ja jälgi erinevaid oksjonikeskkondi. Info maksab. Mida paremini oled kursis oma valdkonna fotode saadavuse ja liikuvusega, seda paremini orienteerud hindades. 

VÄLDI KAHETSUST

Sõltumata sellest kas tegemist on kirbuturu või internetioksjoniga, tasub silmas pidada järgmist. Mida vähem on kaardil kriimustusi, plekke, murdeid ja rebendeid, seda väärtuslikum see on. Mõnede arvates on kasutamata kaart väärtuslikum, samas kui teiste jaoks pole vahet senikaua kui kaart ise ja sellele jäetud tekst on heas seisukorras. Sellised ajaloolised detailid lisavad sageli kaardile rahalist väärtust. Ka mark ja postitemplid, sõltuvalt nende säilivusest, lisavad kaardile kaalu ning sageli ka hinda. Kui võimalik, küsi müüjalt täpsustavaid küsimusi ning mistahes kahtluse korral jäta pigem ostmata.


HOOLITSE OMA KOGU EEST

Olles kord saanud (foto)postkaardikogu omanikuks, hoolitse selle eest hästi! Tark on hoida kaarte kiletaskutes, kus need püsivad puhtad ja korrektsed. Vältida tasub suuri temperatuurikõikumisi, niiskust ja ka (päikese)valgust, niipalju kui see on võimalik. Kui otsustad mistahes kogumislahenduse kasuks, veendu, et see on ohutu. Näiteks ei tohiks kaardiga kokkupuutuv kile sisaldada plastikaatoreid või teisi kahjulikke aineid, mis need lõpuks rikuvad. Nii läheksid kaotsi mälestused, ajalooline info ja ka investeering tulevikku.

Kasutatud materjalid:

Why You Need to Collect Postcards Right Now
List of most expensive photographs

Krzysztof
Tere tulemast,
Olen Poolast ja mul on väga vanad postkaardid / postkaardid Tartust (Dopart). Sooviksin neid müüa või vahetada vanadest Vistasest Poolast.
soovidega

1000 tähemärkki veel


kodulehe, e-poe tegemine
X