"Praegusele Võõpsu alevikule pani 19. saj keskel aluse Räpina mõisnik maanõunik P. A. von Sievers, kes asutas kõrtsi, kus peatusid peamiselt kaupmeeste voorid. Laevade peatuskoht oli tol ajal Võhandu jõe suus Salusaare (Salo saare) kohal, reisijad viidi sinna venedega. Hiljem kolis sadam Võhandu jõe vasakule kaldale Võõpsu küla vastu.

Võõpsu asula oli tähtis sadama- ja kaubanduskeskus II maailmasõjani. Elanikud olid peamiselt käsitöölised ja põllutöölised. Nii tekkis siia asula, sest arenev sadam vajas tööjõudu. Ühendust kahe küla vahel peeti parvega.

1920 sai Võõpsu alevi õigused. Võõpsu oli tuntud kuulsate laatade (5 korda aastas), sadama, potitehase, mootorveski ja nahaparkimis-ettevõtetega ning oli peamiselt (käsi)tööliste elupaik. “Potisetode pealinnast” Võõpsust ulatusid pisikaupmeeste retked üle poole Eestimaa. Sadama tõttu oli Võõpsu tähtis lüli Peipsi-Emajõe laevateel. Võõpsu sadamasse sõitsid sisse Tartu-Pihkva liini reisilaevad, hiljem tegutses ka Tartu-Võõpsu laevaliin. Veeti nii kaupu kui reisijaid. Tähtsaim laadakaup oli lina. Kohalikud kasutasid Võhandu jõe ja selle harujõe vahelist Hauka saart peoplatsina ning väljasõite korraldati ka Salusaarele, kus oli restoran ning tuuleveski. Võõpsu oli Ida-Võrumaa ja Põhja-Setomaa ärikeskus.

Võõpsu püsis alevina 1938. aastani, mil haldusreform tegi alevist aleviku, sest sadama osatähtsus aina vähenes. Viimase hoobi Võõpsu elujõule andis 1939. a. tulekahju, mille käigus põles maha kokku üle veerandi asulast. Selle tagajärjel pidurdus kogu asula areng. 1946. a. ehitati küla ja alevi vahele sild ning parveühendus lõppes. Peale sõda lõppes ka laevaliiklus Võõpsu sadamast."

Foto on pärit postiajalugu.ee ajaveebi pidaja Ahto kogust ja kaasteksti leidsin Setomee.ee veebilehelt.

Kommenteeri fotot ja ära unusta lisada, mis värvi on lumi