Nostalgiahõnguline foto nõukogudeaegsest maaelust koos kõige juurdekuuluvaga. Kehv ilm, lögane õu, luukidega suletud aknad, lagunev karjaaed, räpastes laudariietes kohalikud, porine siga. Viimane on kogunemise põhjus, kohe võetakse ta elu.

Minu lapsepõlv maal nii trööstitu välja ei näinud ja seatapmist olen ka pealt näinud. Mingeid traumasid see minusse pole jätnud, sest kui tahad süüa, tuleb aeg ajalt mõni koduloom maha lüüa. 

Endiselt imestan kuidas fototehnika areng sõjajärgsel ajal on muutnud maaelu kajastamist. Enam ei paista fotodelt mingit romantikat, pigem kisuvad tekkinud tehnilised võimalused ja amatöörid maaelu paljaks kogu selle eheduses. Huvitav, kui suur roll oli sellistel aregutel fotograafias maaelu vaiksele kuid kindlale hääbumisele, mis sai sõjajärgsel ajal kollektiviseerimise, töölisklassi ning linnaelu populariseerimise ja talude süstemaatilise hävitamisega hoo sisse? On ikka vahe küll, kas vaadata oma maavanaema fotolt nagu lisatud või siis sellisel fotol nagu siin.

Mälestuste järgi on pilt tehtud Vägeval. Kalifeedes mees on Hugo Grünberg Vahukülast.

Kommenteeri fotot ja ära unusta lisada, mis värvi on lumi