Täna minu Facebook seinale ilmunud viide ühele vanemale Õhtulehe artiklile andis põhjuse postitada järjekordne vana kartulivõtufoto. Lisan sellele lõigu artiklist:

"Juba 1673. aastal jõudis kartul Hollandist Kuramaale, jäädes seal põllumajandussaadusena kasvama paraku vaid hertsog Jakobi eralõbuks.

Alates 1740ndatest võis kartulit kohta ka siin-seal Eesti mõisates. Aga talupoeg suhtus kummalisse mugulaid kasvatavasse vigurisse veel tükk aega suure umbusuga.

Veendumus, et kartulit on kaval kasvatada – no vähemalt sama kaval kui rukist –, hakkas üldarvamuseks kujunema 1850ndatel. Laialdane kartulikasvatus võttis Eestis maad 1870ndatel.

Kui kartul viimaks omaks võeti, kadus nälg. Sest kuigi sügisel vaost leitud kartuli mugul vajub juba kevadeks vissiks ja teda üle mitme talve salves pidada pole võimalik, on kartulil üks imeline omadus. Olgu suvi missugune tahes – midagigi annab kartul sügiseks alati välja. Teate küll seda lauset: "Kevadel panin koti kartulit vakku, sügisel kaks kotti sain – kott kartulit nagu maast leitud!"

Kartul kirjutas eestlase toidulaualt välja naeri. Ka kapsa ja herne-oatoitude osa on kartuli kasutuselevõtuga oluliselt vähenenud."

Kommenteeri fotot ja ära unusta lisada, mis värvi on lumi