1886. aastal levis Paides kulutulena teade, et linna austab oma külaskäiguga suurvürst Vladimir Aleksandrovitš. Majad kaunistati igasuguste vanikutega põhimõttel: mida rohkem, seda kenam. Kõrge külalise saabumispäevaks ehiti linn lippudega. Nii lehvisidki tuules kõrvuti Tsaari-Venemaa riigilippudega balti-saksa korporatsioonide lipud ja isegi sellised, millele igaüks nimegi anda ei osanud. Kodanikkude klubi meeskoor "Liedetafel" harjutanud nädal aega tervituslaulu nõnda, et mõnel lauljal suurest harjutamisest hääl kähisema hakanud.

Lõpuks saabus kauaoodatud päev. Mäo teeristi püstitati mälestussammas Liivi sõjas langenud vene sõduritele, Vallimäele aga oli suurvürst oma käega puu istutanud. Linnaisad kastnud seda puud truualamlikult vahuviinaga, lihtrahvas aga raputanud öösiti salaja soola, et ta, kurivaim, ära kuivaks. Vallimäel peetud kõrge külalise auks ka miiting, kus linnaisad esimestes ridades püüdlikult hurraa! karjunud, tagapool aga lihtrahvas ikka - hurjoh! vahele hüüdnud. Viimaks istunud suurvürst oma tõlda ja hakanud Aruküla kaudu tagasi koju sõitma.

Karl Tammehoidi kogutud mälestustest. Võitlev Sõna, 1973, 17. märts (Allikas: Ühendus Weissenstein koduleht)

Peeter Kase fotokogu.

Kommenteeri fotot ja ära unusta lisada, mis värvi on lumi