Liiv on kurnpüünis, mis koosneb jäigast liigendita raamist ja sellele kinnitatud võrkkotist. Kalapüük liiviga näeb välja nii, et kaks püüdjat veavad liivi vees, kolmas hirmutab kalu sisse. Tuntakse ka ühemeheliivi, mis on tavalisest liivist väiksem. Tegemist on arhailise kalastusvahendiga, mida kasutati järvedel ja jõgedel aastasadu, kuni eelmisel aastasajal kalastamine liiviga keelustati. Tänapäeval on kalastamine liiviga (ja kuuritsaga) taas lubatud, kuid seda saab teha üksnes selleks omandatava kalastuskaardi alusel. Allikas Kalapeedia. Liivi- ja kuuritsapüük olid siinmail tavalised aegadel, kui maaparandus ei olnud veel nii laialdane ja massiline, ehk ennem 1950-1960. aastaid. Looklevad ja kitsad metsaojad olid üldiselt üsna kalarikkad ennem kui need kraavitati ja neisse, kuivenduse eesmärgil, soometsade huumuserikast vett suunati. Praegusel ajal on nende kraavide põhiasukad koprad ja kalastik üldiselt puudub.

liiviga kalapüük. Liiv on ka näha, poolest saati veest väljas

Fotol toimub liiviga kalapüümine. Siia sobib ilmselt minu ema kalapüügijutt mõned kilomeetrid Kauri Näkikeskusest ülesjõge, Nõmme veskisilla juures: Lehte mäletab kuidas isa-ema liiviga kala püüdsid. Madalavee kala- ja vähipüünisena on üle Eesti kasutatud puust raamile tõmmatud võrguga prismataolist riista liivi ehk liimi. Liiv oli selline kolmnurkne prisma, poolteist...paar meetrit pikk. Kalapüük liiviga näeb välja nii, et kaks püüdjat veavad liivi vees, kolmas hirmutab kalu sisse. Ema-isa kasutassid nn ühemeheliivi. Isa sättis liivi, ema larpis ja segas vett. Vahel ikka mõne suure roosaka suure kala (jõeforell) söögiks said, mäletab tollel ajal viie aastane Lehte.

Püük toimub liiviga. Vaata: link