Joosep Allikas (3)
"Liikusime edasi ja aina lähenesime frondile. Oli kuuvalge selge õõ. Eesliinil oli tulistamine lakanud. Metsateel oli näha sõja julma käe jälgi. Kraavis vedeles hobusekorjuseid. Meid paigutati varuliinile metsa veerel. Pugesime valmiskaevatud koobastesse. Hoiatati: mitte mingil juhul pead välja tõsta. Olime pikast ja väsitavast teekonnast kurnatud ja uinusime kohe. Kui ärkasime, oli hommik. Koopasuust paistis keskpäevavalgust. Metsast kostus liikumist ja isegi tasast jutukõminat. Meeleldi oleks vaadanud, mis ümberringi toimub, aga meeles oli range korraldus - mitte mingil juhul pead koopast välja pista. Kui aga väljas hääled üsna valjuks paisusid, ei suutnud meiegi kiusatusele vastu panna. Piilusime oma urust juba julgemini välja. Olime üllatunud. Teised sõdurid olid kõik juba varjualustest väljas! Metsa alla oli tehtud suur lõke ja selle ääres istudes võeti seljakottidest hommikueinet. Muidugi ei jäänud meiegi sõber Tamjärvega enam ootama. Selgus, et sakslased olid õõsel lahkunud eest positsioonidelt. Ilmus diviisikindral ja tegi korralduse viia meid, värskeid sõjamehi, mahajäetud kaevikuliinile. Viimastel päevadel olid seal toimunud ägedad lahingud. Sihiks oli tutvustada uustulnukaid tapluspaigaga. Läksime, surnuid oli palju. Esimesena silmasin tapetud sakslast. See lamas mõne sammu kaugusel vene kaevikust. Kuul oli läbistanud õnnetul pea. Tagavarapataljonis vene lehtede patriootilisi artikleid lugedes olin juba nagu harjunud sõja paratamatusega. Aga siin, esimest langenut nähes, vapustas tegelikkus. Valusalt kerkis küsimus:
“Mis vaenlased need inimesed üksteisele olid? Üks elas kusagil Reini ääres, teine Uuralite nõlvakul. Neil polnud aimugi teineteise olemasolust. Siin nad kohtusid ja toimuski mõrv: venelane tappis sakslase, kes oli ta vaenlaseks kuulutatud. Mis isamaad siin üks või teine üldse kaitses?”
Taipasin, et midagi pole maailmas korras. Otsustasin jääda iidse tõekspidamise juurde: inimene ei pea tapma inimest."
Lisa kommentaar
Marko (05.04.2015)
Tänan, parandatud.
Aare (05.04.2015)
Mitte II maailmasõda kes asjaolude sunnil osales II Maailmasõjas
Vello Kallandi (26.01.2015)
Joosep Allikas on fotol paremalt teine. Foto on tehtud Poolas Grodno lähistel, kus Joosep veetis viimase perioodi 3 aasta ja 8 kuu pikkusest vangipõlvest. Lühikest aega osales Joosep ka vabadussõjas ning oma mälestustes kirjutab: “Pean tunnistama, et saatus oli mulle armuline. Ei tulnud kunagi seista dilemma ees: kas tappa ise või lasta ennast tappa. Oma päevade loojangul tunnen sellest rahuldust. Kahes sõjas osalejana pääsesin, määrimata käsi inimverega. Nüüd tean, missugune hindamatu väärtus on elu. On hea tõdeda, et minu südametunnistusele ei langenud kaasinimese tapmise süü.” Väike parandus Marko tekstile: Raamatu, kus on sees Joosepi vangipõlve-päevik, koostab Ajalooarhiiv ja peaks ilmuma selle aasta esimesel poolel.
arengut ja jätkamist
Arvelduskonto nr: EE182200221045230148
Selgitus: Vanadpildid.net toetuseks