Olen seda teelõiku tuhandeid kordi käinud ja sõitnud, kooli, poodi, pilliproovi, sööklasse. Munakiviteel olid omad väärtused - kividel sai hüpelda, kuivas ruttu, ääres olid vahvad veeloigud. Hommikul vara hakkasid vankrirattad põrisema, piimamehed sõitsid meiereisse. See muidugi polnud eriti mõnus, magamistuba oli tänava poole. Kui ma õppisin rattaga sõitma, siis posti juures asuv põõsas oli hea pidurduskoht. Vasakult paistev kahekorruseline pood oli tähtis suhtlus- ja kogunemiskoht, kahjuks praeguseks lagunev, aknad laudadega kinni. Asfalt pandi kuuekümnendatel, samuti kadusid siis uhked telefonipostid.