Vanaisa (0)
Fotograaf: M.Öömann Tallinnas
“Vanaisa arreteeriti 1941. aasta suvel. Seda tegi teine eesti mees, peaaegu nimekaim pealegi, Jaan ja samuti Jüri poeg. Ja selle tollase Väinjärve valla täitevkomitee esimehe Jaan Piibelehe isa Jüri oli olnud samamoodi mõisa puusepp, nagu mu vanavanaisa Jüri oli olnud mõisa tõllassepp. Aga kõigest sellest olid need Jürid ja Jaanid teinud täiesti erinevad järeldused. Või oli elu neile need ette pannud.
Too Jaan Piibeleht oli nimelt 1917. aastal mõisa tööpoisina läinud punastega kaasa (ta oli siis ka ainult 17-aastane), istunud selle eest saksa okupatsiooni ajal paar kuud vangis, võidelnud Vabadussõjas punaste poolel, Eesti sõjaväe kätte vangi langenud ja veel üheksa kuud vangis istunud.
Saanud aga siiski Eesti Vabariigi käest (erinevalt valgete poolel sõdinud vanaisast, kes midagi ei saanud) niinimetatud väikekoha, kuus hektarit maad. Aga kandnud vist kõik need kakskümmend vabaduseaastat südames vimma selle vabaduse ja «nende teiste» vastu.
1940. aastal tuli siis jälle tema tund. Ja 1941. aastal ristus tema tee mu vanaisa omaga. Saatuslikult, mõlemale. Vanaisa kadus teadmatusse ja tundmatusse. Alles ligi viiskümmend aastat hiljem saime teada, et ta suri 1942. aasta Eesti iseseisvuspäeva eelõhtul Irkutski vanglas. Tõenäoliselt nälja ja külma, võib-olla ka piinamise kätte. Piinamise kätte nii või teisiti.
Alati kui mul on külm või kõht tühi, tuleb mul nüüd vanaisa meelde ja ma ütlen endale, et mul pole ju häda midagi. Kohe saab sooja ja süüa. Ja ma olen vaba.
Nõukogude tagalast tagasi tulnud ja uuesti häbematult valla täitevkomitee etteotsa hakanud Jaan Piibelehe, siis vist juba partei liikme, lasi maha tundmatu metsavend 1950. aastal. Jaan Piibelehe südametunnistusel oli mitu tapetut ja surnuks piinatut, mitte mu vanaisa üksi.”
Õele kingitud fotol on Johannes Nigov, hiljem Õnnepalu aastal 1919. Ajal kui ta ei osanud veel aimatagi, et aastakümneid hiljem kirjutatab tema lapselaps tema käekäigu üles sellisel traagilisel moel. (Tõnu Õnnepalu, Postimees.ee 03.03.2008.)
Too Jaan Piibeleht oli nimelt 1917. aastal mõisa tööpoisina läinud punastega kaasa (ta oli siis ka ainult 17-aastane), istunud selle eest saksa okupatsiooni ajal paar kuud vangis, võidelnud Vabadussõjas punaste poolel, Eesti sõjaväe kätte vangi langenud ja veel üheksa kuud vangis istunud.
Saanud aga siiski Eesti Vabariigi käest (erinevalt valgete poolel sõdinud vanaisast, kes midagi ei saanud) niinimetatud väikekoha, kuus hektarit maad. Aga kandnud vist kõik need kakskümmend vabaduseaastat südames vimma selle vabaduse ja «nende teiste» vastu.
1940. aastal tuli siis jälle tema tund. Ja 1941. aastal ristus tema tee mu vanaisa omaga. Saatuslikult, mõlemale. Vanaisa kadus teadmatusse ja tundmatusse. Alles ligi viiskümmend aastat hiljem saime teada, et ta suri 1942. aasta Eesti iseseisvuspäeva eelõhtul Irkutski vanglas. Tõenäoliselt nälja ja külma, võib-olla ka piinamise kätte. Piinamise kätte nii või teisiti.
Alati kui mul on külm või kõht tühi, tuleb mul nüüd vanaisa meelde ja ma ütlen endale, et mul pole ju häda midagi. Kohe saab sooja ja süüa. Ja ma olen vaba.
Nõukogude tagalast tagasi tulnud ja uuesti häbematult valla täitevkomitee etteotsa hakanud Jaan Piibelehe, siis vist juba partei liikme, lasi maha tundmatu metsavend 1950. aastal. Jaan Piibelehe südametunnistusel oli mitu tapetut ja surnuks piinatut, mitte mu vanaisa üksi.”
Õele kingitud fotol on Johannes Nigov, hiljem Õnnepalu aastal 1919. Ajal kui ta ei osanud veel aimatagi, et aastakümneid hiljem kirjutatab tema lapselaps tema käekäigu üles sellisel traagilisel moel. (Tõnu Õnnepalu, Postimees.ee 03.03.2008.)
Allikas ja avaldamisõigused:
Nahkru talu fotoalbum, jagada viitega allikale
Asukoht: Harjumaa, Tallinn kihelkond, Tallinn
Sildid: 1919, õnnepalu, nigov, 3000px
Asukoht: Harjumaa, Tallinn kihelkond, Tallinn
Sildid: 1919, õnnepalu, nigov, 3000px
Lisa kommentaar
X
arengut ja jätkamist
Arvelduskonto nr: EE182200221045230148
Selgitus: Vanadpildid.net toetuseks