""Normaalse mõistuse kalmistu"

Sellise pealkirja on pannud üks meie noori näitekirjanikke oma lawateosele, mis lõppewal hooajal etendus hea eduga poolteist tosinat korda ühes pealinna teatris. Tükk ise on nii “elulähedane” kui weel wähegi olla wõib ja kui just ei foowita kokku põrgata — elu rataste alla jääda. Autor käsitab meie ametiasutistes walitsewat kantsaleiwaimu kõigi nende llihtsustamistega, ratsionaliseerimistega, koondamistega ja ümberkorraldamistega, millised normaalsele mõistusele sageli jääwad mõistatuseks ja kodaniku küüditamisega ühest ametasutisest teise, ühe laua juurest teise juurde, kuni see kaotab — mõistuse.

Ja tõepoolest näib, et tänapäew normaalse mõistusega midagi ei ole peale hakata. Mis tähendab normaalne mõistus, kui teame, et samal ajal, kui Genfis istub koos desarmeerimise konwerents, samad riigid kodus kibedasti walmistuwad uuele sõjale. Ehk mis abi on normaalsest ajust, kui kuuleme, et meie raudteed töötawad kahjuga, teedeministeerium aga üha ehitab juurde uusi liine. Ehk kui majandus on haigena maas, majanduselu ähwardub lämbuda üleproduktsiooni, tollimüüride, litsentside alla, rahwa ostujõu nõrkuse kätte, majandusministri optimism aga tõuseb samuti kui elawhõbe termomeetris, millega mõõdetakse kriisipalawiku temperatuuri.

Wõi wõta see jukerdamine walitsusega: nagu wälk selgest taewast lööb kriisipikne kabinetikorstnast sisse, põrutab peremehe pikali, lööb majarahwa uimaseks, weereb tulikerana üle põranda, raksub ja kärtsub, aga ei põleta, sest miski ei wõta tuld, kõik on imbunud läbi kriisiwastasest niiskusest, kuna katus juba warem on sadanud läbi. Lööb siis lõpuks lõhki nurgas asetsewa wana kahest poolest kokkuliimitud poti ja läheb tuldud teed, korstna laudu, kõrgemaisse sfääresse tagasi, ilma muid jälgi jätmata. Wõib-olla ehk korstnasse kirjutas midagi. - No kus on mõistus? Kas selle lõhkise poti pärast maksis wälgul taewast maha tulla?

Ehk jälle wõta kas wõi selle sama ülalnimetatud näidendi käekäik. Normaalsetes oludes korraldatud näidendite wõlstlusel normaalse koosseisuga shürii kukutas selle näidendi läinud sügisel läbi ja kroonis auhinnaga näidendeid, missugused omakorda jälle lawal kukkusid läbi, kuna läbikukutatu lawal jälle lõi läbi. Nii et wõta kuidas tahad, ikka läbi ja läbi ja muudkui läbi — kuni normaalne mõistuski omadega läbi.

Kui ilmajaam ennustab ilusaid, sooje kewadilmu, selle asemel aga sajab lund ja puhub külmi talwetuuli, siis oleme meie sellega juba harjunud ja wõtame ilmateateid ikka wastuipidi. Mõistlik majapidaja — kui ilmajaam lubab päikest ja palawat — wõtab wäljasõidule kaasa kasuka ja wihmawarju, ettewaatlik üldse ei pista oma nina ulu alt wälja. Tõotab aga Tartu tormi ja tuisku, wihmapiisku — siis tea, et homme wõib wõtta päikesewanne. Sellega meie oleme juba kursis, harjunud, aga et ühe kirjandusliku shürii hinnangut tuleb taibata tagurpidi, siis sellega peab hakkama end alles harjutama.

Ja inimloom — jumalalt on antud kallis and — ta harjub kõigega, nagu omal ajal harjusime ka Mikumärdi jõmmkärakaga, millest esiti ei tahetud kuuldagi. Aga mis on selles kõiges normaalsele mõistusele? — Ei, normaalse mõistusega pole tänapäew midagi „tetta" — saad igal pool petta. Teinekord on ta inimesele otse õnnetuseks. Hiljuti wast lugesime ajalehist, kuis kooliõpetaja, kes tappis oma äia, tunnustati kohtu esimeses instantsis ebanormaalseks, oma tegude eest mittewastutawaks ja wabanes teda ootawast raskest karistusest; teises instantsis eksperdid aga leidsid ta olewat normaalse mõistusega inimese ja mees mõisteti pikemaks ajaks sunnitööle. Ning eks hoolitse nüüdisaegne ühiskond nõrgamõistuslike eest palju paremini, kui tervete eest.

Kuid kas saab ollagi teisiti? Kas saab olla normaalne, kui aeg ise on ebanormaalne? Nõges."

(Allikas: Waba Maa, nr. 116, 19 mai 1933)

Lisa kommentaar