Vali asukoht piltide sirvimiseks
Pilte: 2870

Pärnumaa Saaremaa Läänemaa Harjumaa Järvamaa Virumaa Viljandimaa Tartumaa Võrumaa

X

Ullikene ( 0 )

Fotograaf: A.Käbi
Ilmselt on ka see foto üles võetud Einmanni rahvamajas. Aasta pole küll teada aga teisel sama seeria fototl ilutses peal esitatava näidendi nimi - "Ullikene". Otsisin Digari andmebaasisist ja leidsin pika arvustuse (Postimees, nr. 147, 8 juuli 1902), mis on avaldatud 1902. aastal. Pika ajalooga ja populaarne näitemäng, foto võiks ju ka olla +/- 30-ndad.

"Eila õhtu wiidi uus kolmejärguline näitemäng „Ullikene" esimest korda Eesti keeles üle „Wanemuise" näitelawa. Tükk on tõlge aga selle poolest erand, et ta Wene keelest wõetud, kuna harilikult meie näitelawadelt Saksa keelest wõetud tükkisid enamasti tühiseid näha saab. Tüki eestistaja on meie wäikeses näitekirjanduses juba tuttaw. “Ullikene” (Wene keeli “Sorvanets”) ei ole ka mitte lihtne tõlge, tükk on Eesti olude kohaseks ümbermuudetud; ei wõi mitte ütelda, et jõukas Eesti perekonnas niisugust lugu kui „Ullikeses" kujutatud, ettetulla ei wõi. 

Kusagil metsanurgas elab mõisarentnit Tõnu oma kolme tütre Tiina, Miina ja Liinaga. Tõnu ise on ebakawal pehme loomuga mehikene aga tütreid on ta hästi koolitanud. Tiina on koguni kuld „midaliga" koolist kodu tulnud, kirjutab nüüd ajalehe ja kalendri sabadesse luuletusi ja peab karskuse seltsides kõnesid. Miina jälle on südi perenaene, kes „igalt näituselt kiitusekirja ära toob." Aga isekeskis hüüawad Tiina ja Miina ennast Ernestineks ja Hermineks. Liina, kõigenoorem, see on ainult wäike elurõõmus, wallatu looduse laps, muud midagi. 

Neile tulewad linnast külalised, lesk proua Eebels oma kaptenist wenna ja Bobist pojaga. Aidamehe Höövli poegadest on märksa mehed saanud. Bobi surnud isa on eluajal linnas majade ehitamise ja müümise läbi rikkaks meheks tõusnud, „kodaniku soost" naese wõtnud - selle’p see nimi „Eebels”, - onu on soldati põlwes koguni kapteniks üles teeninud, muidu aga hää ja ilmsüüta wana mehikene ja alles poissmees. 

Ema Eebels, wõttaja naesterahwas, see on pojast küll õpetlase teinud, aga poisi muidu nõnda oma hõlma all kinni hoida oskanud, et sellest muidu tublist mehest muud ei ole saanud, kui selge ema pojukene. Ja maale on see perekond tulnud Bobile pruuti otsima, sest selle ema pojukesele selle ema meelest linna preilnad kuidagi wiisi ei kõlba. Maalt, metsa tagant otsiti süütaust. 

Oma plaanisid proua Tõnule ei salga ja see ei jõua neid enese teada pidada. Tiinal ja Miinal on siis ka kohe aru käes, kuidas ema ja poega püüda, üks “magusa roaga” ja teine kirjatarkuse ja klaweriga, muud kui üksteisele on nad weel kahekesi risuks tee pääl ees. Liina, see “ullikene”, kes seda uskuda ei jaksa, et “linna saks” Eesti tüdrukut wõtab, “ehk olgu siis suure rikkuse pärast", mida Tõnul aga ei ole, - jäetakse muidugi vahelt wabaks. 

Kuida kapten, kaval, Ullikese tõsise wäärtuse üles leiab ja - kui wennapoeg ometi sammu edasi ei saa - enesest weel Ullikese õnnelikuks tegemiseks asja arwab saavat, kuidas Ernestine ja Hermine küll ema warsti oma poole saamad, poega siiski ära wõita ei jõua ja kuida Ullikene Bobist weel mehe teeb, kes ema kiuste Ullikese ära kosib ja mis wiperused selle juures kõik juhtuwad, seda siin ära seleda wiiks liiga kaugele. 

Tükis saawad pipart kellele pipart vaja. Lahke, peenikene nali, ilma jämeduseta ja kahemõttelise lobata, käib temast läbi nagu hallika soon. Suurt “rolli” mängib weel tüdruk Maali, ehk kõögi-Triinu, aga kibe kawal. Tükk on lõbusa tunnikese jaoks mõeldud, aga kes otsib, leiab nalja hulgast tõe teri. Keel on enamiste ladus, wälja arwatud kapteni juures, kes soldati elust wäemehe laadi ja wene keele maigu omandanud. 

Nõnda palju tüki sisust. 

Kiitma peab uue tüki juures ka seda, et ta oma kolme järgu parajasse pikkuse raamisse on mahutatud. Tarviliste vaheaegadega kokku ei wõta tema etendamine üle kahe tunni aega, nõnda et päältwaatamine kedagi ära wäsitada ei wõi. 

Kahjuks kaotas “Ullikene” näitelawal eilasel etendamisel wäga palju. 

Wissisti saab direktori herra Wiira ja suurem osa mängijaid isegi järele andma, et sarnase etendamisega raske on rahul olla, kui tükki nagu wägise üle näitelawa kistakse. Wälja arwatud Ullikene, kes oma osa kiiduväärt etendas, ja kapten, äiapapa ka osalt (Maali oskas oma osa, kui see ka weel küllalt hästi wälja ei tulnud), ei mõistnud keegi oma osa rahuloldavalt ja ainult etteütleja varal niisugust tükki mängida ei saa, päälegi kui mängijad oma osasid weel nii wähe tunnewad, et sagedasti ei tea, kellel etteütlejast loetud sõnu järelrääkida tuleb. Esimene järk läks wähegi, teine ja kolmas, mis õieti alles naljakad on, halvasti. Hästi etendati see koht, kus kolmandamas järgus Ullikene ja kapten teed joovad. 

Awaldaksime näitemängu juhatusele tungiwalt soowi, et nii wähe ettevalmistatud tükki näitelavale et lastaks. See on päältwaatajatele piinlik.

Loodame, et “Ullikene” Eesti näitelaval hääd wastuwõtmist leiab. Arwatawasti saab “Vanemuise” näiteseltskonnal wõimalik olema teda edaspidi paremini etendada, sest tükk on seda wäärt. Tähendame weel, et näitlemise juures tüki tekstist (sõnadest) wõimalikult hoolega (paremate tükkide juures ilma tingimata kindlasti) kinni peab hoidma, sest muidu kaotab kirjaniku waew oma tähenduse. —mi."
Allikas ja avaldamisõigused: YW erakogu, jagada viitega allikale
Asukoht: Järvamaa, Koeru kihelkond, Vajangu
Sildid: einmanni, ullikene, näidend, 3000px

Lisa kommentaar

kodulehe, e-poe tegemine